Tüüpiline süütepool sisaldab kahte mähiste komplekti: primaarmähist ja sekundaarmähist. Primaarmähis kasutab paksemat emaileeritud traati, mis koosneb tavaliselt 200–500 keerdusest umbes 0,5–1 millimeetrise läbimõõduga traadist. Sekundaarmähis kasutab palju peenemat emaileeritud traati, mis koosneb tavaliselt 15 000 kuni 25 000 keerdusest umbes 0,1 millimeetrise läbimõõduga traati. Primaarmähise üks ots ühendub sõiduki madalpinge toiteallikaga (+), teine ots aga lülitusseadmega (nt katkestiga). Sekundaarmähise üks ots ühendub primaarmähisega ja teine ots kõrgepinge{15}}väljundklemmiga, et edastada kõrgepinge{16}}elektrit.
Süütepoolid liigitatakse nende magnetahela struktuuri põhjal peamiselt kahte tüüpi: avatud magnetahel ja suletud magnetahel. Avatud magnetahelaga süütepooli südamik on tavaliselt lamineeritud struktuur; sellel on suurem magnetiline reluktants ja suurem magnetvoo leke, mille tulemuseks on suhteliselt madalam energia muundamise efektiivsus. Seevastu suletud magnetahelaga süütepooli südamik on ruudu (口) või ristküliku (日) kujuline; sellel on madalam magnetiline reluktants, minimaalne voo leke ja kõrge energia muundamise efektiivsus. Lisaks on see kompaktsema suurusega ja muutunud kaasaegsetes elektroonilistes süütesüsteemides domineerivaks tüübiks.
Lisaks täidetakse kõrge{0}}pinge isolatsiooni ja tõhusa soojuse hajumise tagamiseks süütepooli sisemus sageli dielektrilise ainega, näiteks epoksüvaigu või isoleerõliga. Tänu tehnoloogilistele edusammudele on mõned kaasaegsed süütepoolid muutunud veelgi integreeritumaks. Mehaanilised konstruktsioonid panevad suuremat rõhku ka kaitsefunktsioonidele-, näiteks lisades täiendavaid kaitsekomponente, et parandada mähise keskkonnaga kohanemisvõimet ja vastupidavust.
