Sõiduki ostmise või müümise protsessis on liikluseksam hädavajalik samm. Selle teekatse ajal tuleb aga hoolikalt hinnata sõiduki dünaamilist jõudlust. Mis siis täpselt kujutab endast sõiduki dünaamilist jõudlust?
Sõiduki dünaamiline jõudlus viitab selle sõiduomadustele-, mis on määratud pikisuunaliste välisjõudude poolt-, kui nad liiguvad sirgjooneliselt heade pinnatingimustega teel. põhimõtteliselt esindab see sõiduki võimet saavutada nõutavad keskmised sõidukiirused. Sellest definitsioonist saame järeldada mitu peamist eeltingimust: teekate peab olema heas seisukorras (kas tasane või kallak), liikumisviis peab olema sirge-liikumine ja sõiduki põhilised liikumisvõimed on määratud pikisuunaliste välisjõudude mõjuga, mis võimaldab tal saavutada konkreetseid jõudlusläve.
Nende dünaamiliste võimete osas on kolm peamist jõudlusnäitajat: sõiduki maksimaalne kiirus, kiirendusaeg ja maksimaalne tõusuvõime (ronimisvõime). Kui sõiduk liigub tasasel ja heade pinnatingimustega teel ja saavutab suurima kiiruse, mida ta suudab taluda, siis määratletakse see kiirus selle suurima kiirusena. Kiirendusaeg viitab tavaliselt kahele konkreetsele stsenaariumile: seisustardist kiirendamiseks vajalik aeg ja möödasõidumanöövri ajal kiirendamiseks vajalik aeg; need mõõdikud näitavad ühiselt sõiduki kiirendusvõimet. Muutujat "t" kasutatakse kiirendusaja tähistamiseks seisustardist; see protsess algab tavaliselt esimese või teise käiguga, hõlmab järjestikust käiguvahetust ja mõõdab konkreetse etteantud vahemaa läbimiseks kuluvat aega. Samamoodi võib möödasõidumanöövriteks vajalikku kiirendusaega tähistada ka tähega "t"; paljude sõidukite puhul mõõdab see mõõdik aega, mis kulub täisgaasiga kiirendamiseks-tavaliselt maanteel-, töötades kõrgeima või teise-käiguga, alustades algkiirusest ligikaudu 30 või 40 km/h.
